1.ülesanne Erivajadused läbi aegade

HARIDUSTEHNOLOOGIA

TABU

Tabu sõna tuleb polüneesia keelest (tapu – keelatud). sõna võib kasutada igasuguste keelamiste kohta. konkreetsed asjad: vastsündinu, laip, pealiku isik tabu all. See on miski, mis on rituaalselt keelatud, võimaluse korral tuleb vältida nende puudutamist. See, kes eksib, muutub ise tabuks. tabu vastand – noa. kui tabualune läbib puhastusrituaali, saab ta noaks. Esemed, sõnad, nähtused, tegevused ja olendid, millele lasub puudutamis-, ütlemis-, söömis-, jne keeld. Keelu laad on üleloomulik ja seotud pühaduse või rüveduse mõistega. Keelu rikkujat tabab automaatselt õnnetus. Keelu rikkuja muutub samuti tabuks ja peab läbi tegema puhastusriituse. Halbu tagajärgi ei juhtu sellele, kelle vägi on piisavalt võimas neutraliseerimaks tabu väge (nõid, pealik.) (Kikkas.K 2009)

 Puue kui tabu

Esmane määratlemine toimus pikka aega kriteeriumi "tal on midagi puudu" - pole jalga, ei näe, ei kuule - alusel, seega üsna umbkaudselt ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtudes ("vigane", "sant", "pime", "hull", "langetõbine", "puujalaga" jne). Sellise suhtumisega kaasnes kahekordne probleem:

Objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta

Subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi kui puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta enamasti ikkagi paaria seisusesse

Hea näite leiame sellise suhtumise kohta Piiblist, kus Jeesuselt küsitakse pimeda mehe kohta: "Kes on teinud pattu, tema või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?“ (Jh 9:2). Veelgi äärmuslikum näide oli juba eespool mainitud Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema(mõnedel andmetel visati kaljult alla), kusjuures seda pidi vanemate nõukogu käsul tegema lapse isa. Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti - "ta ei saa seda-ja-seda teha" - ei saa joosta, ujuda, puid raiuda, ratsutada. Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda (kust pärineb otsapidi ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise”.(Kikkas.K 2009)

TERVISEHÄIRE

Tervisehäire-Maailma Tervishoiuorganisatsioon määratleb kaasnevat haigestumust või topeltdiagnoosi järgmiselt: „psühhoaktiivsete ainetega seotud häire ja muu vaimse tervise häire koosesinemine ühel ja samal indiviidil“ (Maailma Tervishoiuorganisatsioon, 1995). ÜRO Uimastikontrolli ja Kriminaalpreventsiooni Büroo (UNODC) määratluse kohaselt on topeltdiagnoosiga inimene: „isik, kellel on diagnoositud alkoholi või uimastite kuritarvitamine ja lisaks sellele veel mõni muu diagnoos, tavaliselt vaimse tervise häire, nt meeloluhäire, skisofreenia“ (ÜRO Uimastikontrolli ja Kriminaalpreventsiooni Büroo, 2000). Teisisõnu, kaasnev haigestumus viitab selles kontekstis kahe või enama vaimse tervise häire või isiksusehäire koosesinemisele, millest üks on probleemne uimastitarbimine.

 Puue kui tervisehäire

Alates renessansiperioodist ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam tervisehäiretest, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Võimalikuks sai osas: puue (nagu ka haigused) ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Sellisel lähenemisel on võrreldes eelmise ajajärguga oluline eelis - stigma vähenemine. Puudes ei nähtud enam inimesel lasuvat needust (kurjade vaimude mõju) ega karistust (vrd eespooltoodud näide Piiblist), puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.

Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivse "ravialuse" rolli - tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema "targad ja õppinud" arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel , mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.

Eugeenikud ei läinud enamasti küll välja Sparta mudelini ehk füüsilise hävitamiseni (ehkki natsi-Saksamaa jõudis ka selleni), kuid näiteks puuetega inimeste puhul ei peetud järglaste saamist enamasti mõeldavaks, samuti oli välistatud nende osalemine laiemas ühiskonnaelus. Eugeenika vaimus mõtteavaldusi kohtab aeg-ajalt tänini (koos erinevate muude sotsiaaldarvinistlike teooriatega), kuid ilmselt pani Teine maailmasõda oma tohutute kaotuste ning sõjakuritegudega paljud oma seisukohti revideerima. Lähemalt võib eugeenika kohta lugeda ingliskeelsest Wikipediast: http://en.wikipedia.org/wiki/Eugenics

ÜHISKONNA PROBLEEM

Puue kui ühiskonna probleem

XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama (eeskätt puuetega inimeste endi seast pärit aktivistide, aga ka mõnede spetsialistide poolt) kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. Positiivse näitena selles vallas võib mainida tänapäevaseid kuuldeaparaate, nägemisabivahendeid ning ka operatsioone nagu laser-silmalõikus või kõrvaimplantaatide paigaldamine - tänapäeval nende abil täiesti tavapärast elu elavad inimesed oleksid jäänud varasematel aegadel puuetega inimeste seisusse koos kõigi siit tulenevate takistustega.

Tänaseks on olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades.

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel "Eesti invapoliitika üldkontseptsioon", mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. Nii on seal defineeritud kolm üksteisega seotud mõistet "puue", "vaegus" ja "invaliidsus" ingliskeelsete impairment, disability ja handicap vastetena nii eesti- kui ingliskeelses mõisteruumis on need üksjagu segased mõisted, kuid üldjuhul on siin mõeldud vastavalt järgmisi aspekte:

Puht-füsioloogiline (ühe jala puudumine)

Funktsionaalne (ei suuda kiiresti liikuda)

Sotsiaalne (peetakse "sandiks", ei saa tööd)

Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud handicap/invaliidsus välja ning piirdutakse kahe terminiga – tüüpiliselt tähistab "impairment" inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja "disability" ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus). (Kikkas. K 2009)

 Puue kui eluviis

Üha enam leidub ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid ka seda mitte idealiseerides. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab rääkida puuetega inimestest ka kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt ning selle eripärast mõisteruumi. Nii võivad tavamõistes (vanemate järgi) eri rahvustest kurdid tajuda teineteist rahvuskaaslastena, samas passijärgse rahvuse mittekurti esindajat aga kui "võõramaalast".

Äärmuslikke variante on ka siin - näiteks on teada juhtumeid, kus kurdid vanemad on teadlikult üritanud saavutada olukorda, kus nende laps oleks samuti kurt. Eluviis [tervist soodustav eluviis] (Lifestyle - lifestyles conducive to health)

Eluviis on kindlal käitumismudelil põhinev elamisviis, mis on määratletud üksikisikute iseloomude, sotsiaalse koostöö ning sotsiaalmajanduslike ja keskkonna elamistingimuste vastastikuse mõju kaudu.

Erinevates sotsiaalsetes situatsioonides jätkuvalt interpreteeritud ja kontrollitud käitumismudelid ei ole fikseeritud suurused. Individuaalne eluviis, mida iseloomustab kindel käitumismudel, võib omada suurt mõju üksikisiku tervisele ja ka teiste tervisele. Kui tervis on parandatav üksikisikute eluviisi muudatuste kaudu, siis peab tegevus olema suunatud mitte ainult individuaalsetele, vaid ka sotsiaalsetele oludele ja elamistingimustele, millel on oluline osa vastavate käitumismallide loomisel ja säilitamisel.

On oluline mõista, et ei ole olemas "optimaalset" eluviisi, mida võiks ette kirjutada kõigile inimestele, sest kultuur, sissetulek, perekonna struktuur, vanus, füüsilised võimed, kodu ja töökeskkond muudavad teatud eluviisi ja -tingimusi rohkem sobivamaks, teostatavamaks ja atraktiivsemaks.

Kasutatud kirjandus;

http://beta.wikiversity.org/wiki/Haridustehnoloogia_ja_erivajadustega_inimesed/IT_ja_erivajadused

http://en.wikipedia.org/wiki/Eugenics